Valgevene-Ukraina-Poola trip

Eks ma ürita siis siia mingit ülevaadet oma reisist anda, aga mitte väga sisukalt, sest see võtaks mul mitu tundi aega ja isegi siis ei suudaks kõike öelda. Ma muidugi reisi alguses mõtlesin, et teen reisipäeviku, aga see mõte vajus kohe teisel päeval ära, kus mul enam nii igav polnud. Aga ma muidugi võin alustada nende seitsme sissekandega, mis mul õnnestus teha.

Neljapäev. 12.04.12 Kell 07.42 Bussis

Lõpuks ometi siis reis marsuudil Valgevene-Ukraina-Poola. Ärkama pidin kell 5, mis oli üllatavalt lihtne. Lihtsalt selline tunne nagu oleks öösel korra üles ajanud ennast, et klaasi vett juua nt. Mu vanavanemad ajasid ka ennast ikka kõik üles, mingit erilist põhjust polnud. Lihtsalt, et mind ära saata. Naljakas oleks vist olnud ka, kui nad kõik maganud oleks ja ma niisama minema oleks tõmmanud.
Enamus mu kaaslasi on 10ndast klassist ehk siis ma ei tea nende nimesidki. Mõned tuttavad muidugi on: Maria tädipoeg ja see Jacob-Kaivavend ja Arvutimängutüüp. Preili Tiss on ka, nii et tuleb ilmselt huvitav. Ta juba keksles ringi vahepeal.
Ma vist magasin päris kaua, sest me kohe Pärnus juba.

Neljapäev 12.04.12 Kell 15.49 Valgevene riigi piiril.

Juba kolmas riigipiir täna ja ma suht väsinud. Magasin just enne ja tahaks veel, kuna see kolmveerand tundi ei aidanud väga. Tagumik on surnud, praeguseks oleme sõitnud 10 tundi.
Kümnendikud sebivad ringi ja teevad endale suppi. Neid on kuidagi nii palju. Nimesid muidugi ikka ei tea. Olgu, selle poisi, kes me kõrval pidevalt oma Nintendoga pelab, nimi on ilmselt Juhan. Ta sööb krõpsu. tahaks ka...
Ja Liispet, Maria, keegi... te võiks ka siin olla!

Neljapäev 12.04.12 Kell 17.27 Valgevene riigi piiril

Ja... me oleme ikka veel siin. Õnneks küll Valgevene pool. Me passid võeti ära, rohkem me neid ilmselt enam ei näe.
Vetsus käisime ka kambakesi. See on piiripunkt, peaks nagu ametlik asutus olema, aga ainuke tualett, mida siit leida võib, on üks väike rõve täiskustud peldik. Muidugi tuleb mõelda positiivselt - vähemalt ei olnud auk maa sees. Aga nagu ikkagi - kas on nii raske ÜHTAINUST vetsu koristada?
Positiivsetest asjadest ka siis. Siin on suur suvi väljas. Tiia väitis meile, et õues on 20 kraadi ja ma täitsa usun teda. Käisin t-särgi väel bussist väljas.
Hunger Games'i teine osa on peaaegu läbi. Mida ma loen kõik need päevad?

(emohetk)

Neljapäev 12.04.12 Kell 20.52 Minskis

Nii-nii halb tunne on praegu. Ma istun üksinda saali nurgas, mu ümber on inimesed, kelle nimegi ma ei tea. 10ndikud, reaalikad, üldse mitte minu tüüpi inimesed. Natuke selle tunde moodi, nagu mul seal Briti juures ühel peol oli. Et oled küll inimeste keskel aga ikka oled üksi.
Kirjutamine tekitab natuke parema tunde, kuna see annab mulle vähemalt mingisuguse tegevuse. Ja kell on alles üheksa... Loodan siiralt, et homme on terve päev tegevust ja õhtul hotell ja ERALDI TUBA. Ma ilmselt magaks kogu aja.
Hunger Games'i teine osa on läbi. Mul kolmas osa veel, aga kui kaua seegi kestab.
Okei, mul on pm veel homne, laupäev, pühapäev ja esmaspäev vastu pidada. Ma suudan seda. Mis muud mul üle jääkski? 4 päeva.

(Lihtsalt mainin ära, et ma ei veetnud ülejäänud reisi üksinda:D See oli puhtalt see esimene õhtu, kus ma ei teadnud veel kedagi. Ja emotuju oli)

Neljapäev 12.04.12 Kell 21.03 Minskis

Ja Tiia tuli just ja kutsus mind enda ja Irjaga jalutama. Hea. Vähemalt midagi teha.

(haha)

Neljapäev 12.04.12 Kell 22.51 Siin koolis

"Need toiduhinnad on ikka SITAKS odavad siin," teatas Tiia.
Ma üldse unustasin kirjutada, kus me ööbime. See on mingi naljakas Minski äärelinna kool, mis näeb päris kõle välja. Suured ruumid, koridorid, lilled seintel. Selline odav natuke.
Muidu me ei läinudki jalutama, vaid istusime karja vene õpetajatega laua taga. See oli päris omamoodi.. Ma isegi sain aru natuke.

Reede 13.04.12 Kell 14.20 Bussis

Hommikupoole käisime Hatõnis, mis oli päris masendav koht. Põhimõtteliselt selline hästi suur mälestusmärk kõikidele põletatud küladele ning tapetud inimestele II Maailmasõja ajal. Giid rääkis meile ka sellest natuke. Huvitav oli, aga samas päris kohutav.
Praegu just käisime Minskis natuke. Tund aega oli vaba aega. Käisime mitmes raamatupes Maria tädipoja ja nende poistega, kes meie kõrval istuvad. Nad on päris toredad. Vähemalt mitte nagu mõned popikad siin...

Ja edasi ma ei kirjutanud, sest elu läks liiga põnevaks. Vahepeal mõtlesin, et peaks ennast sundima, pärast huvitav lugeda, aga see tundus nii võimatu. Polnud üldse tuju.

Reede:

Selline halb asi, et Tšernobõli päris sinna sisse tsooni ei saanud, sinna saab ainult eriloaga ja peab olema 18 ja nii. (Aga pole hullu, ma veel lähen sinna tagasi) Aga me käisime seal välimises tsoonis, kus inimesed veel elavad. Muidugi kala ei tohi püüda või marju, seeni süüa, kuna need kõik radioaktiivsed. Ja seal vist natuke mingeid loomamutante ka, aga mis seal ikka. Mingis munade muuseumis käisime ka. Kirill tõlkis.
Ööseks Ukraina hotelli. Mingi kolm jõudsime pärale.

Laupäev:

Kõigepealt käisime neid surnuid munki seal liivakoobastes vaatamas. Venelased tegid neile veel musi ka. Kahjuks olid need laibad kõik riidega kaetud ja klaaskirstus. Tiia rääkis, et kunagi sai neid katsuda ka.
Pärast seda Tšernobõli muuseumisse, mis oli päris lahe. Tahan täiega minna sinnnna!!! Ehkki see radioaktiivsuse asi on kõhe küll. Et seal ikka veel nii hull kiirgus.
ja siis niisama Kiievi linnaaeg. Sõime Karmeni ja Heinaga Sushit ühes ilusas kohas ja siis läksime niisama jalutama. Otsisime tegelikult poode, aga sammusime vales suunas, nii et kahjuks sai aeg otsa. Kell 7 pidime juba teatrisse tormama, et "Romeo ja Julia" balletti vaatama minna.
Öösel hotellis oli kellelgi sünnipäev aga ma magasin nagu oleks talveunes.

Pühapäev:

Ukrainas käisime vaatasime veel üle Lvovi, kus oli parasjagu munadepühade laat, kust Hein ostis muna. Seejärel sõime mäkis ja tegime hobustele pai. Ülejäänud päeva sõitsime Poola.

Esmaspäev:

Krakow meeldis mulle neist linnadest kõige rohkem. Eriti see vanalinn. Ju vb sellepärast, et see nägi kõige läänelikum välja.
Alustasime ühe kindlusega, mille eest me Karmeniga maksta ei tahtnud(seisime niisama vihma käes) ja siis shopping!!! Tsekkisime selle suuure kaubamaja ka üle ja ma leidsin endale kolm pluusi ja ühed retuusid. (Y)
Seejärel Auschwitzi, mis oli ikka päris masendav. (aga ei saa jätta märkimata, et see oli cool muuseum) Vaatasime neid leitud asju (lademetes kingi, prille, inimeste juukseid) ja käisime ühes gaasikambris ka. Seal oli tõsiselt rõve õhkkond. Sa kohe tundsid selle raskust endal, kui sisse läksid.
Pärast seda natuke lõbusamalt. Läksime soolakaevandustesse. Kõige sügavamale 135 meetrit maa alla. Hullult pikad käigud olid. Ja seal oli kirik ja restoran ja poed...
Õhtul tegime väikse joomingu. Mõtlesime, et kui juba sellistes riikides, siis tuleb ikka viina osta. Ja seda me tegimegi. Üliodav. Eestis poleks elu sees sellist viina endale lubada saanud:D Võtsime ühe pudeli, jõime ära. Siis trippisime teise järgi ja nohh... ma natuke magasin ühe inimese voodijalutsis aga pole hullu.

Teisipäev:

Terve päev sõitsime. Mul siiamaani natuke jalad paistes. Ja hommikul bussi peale minnes olin ikka veel päris purjus. Me ei saanud eriti magada.
+ma jätsin oma rätiku sinna hotelli.

Kolmapäeva öösel sain ainult 3 tundi kodus magada (õnneks bussis sai ka magatud) ja siis tutipäevale, mis oli täitsa ok. Chillisime ja sõime ja jõime ja jootsime mu mängulooma täis.